Ca 5 aastat tagasi sai alguse trend, mis meilegi on nüüd hoogsalt linnapilti tekkinud – musta värvi hooned. Alates minimajadest kuni kõrghooneteni Õismäel – arhitektuuri trend, mis on jõuliselt asendamas meie seniseid turvalisemaid valikud valget ja beeži ja halli.
Meenub 80ndate lõpul saabunud mood, kui sanitaartehnika ette võeti ning järsku oli must WC pott uus kuum teema ja see (kellelegi kindlasti ) ülimalt äge tundus. Ei tea kas praegune mustade majade mood on sama äkiliselt tulev ja mööduv nähtus ning 5 aasta pärast tahaks jälle kõik skandinaavialikult heledaks tagasi?
Nii ootamatult kui see ka ei kõlaks, musta peetakse tegelikult kunstimaailmas neutraal värviks nagu on näiteks valge ja hall. St. ta pakub kontrasti teistele värvidele, materjalidele ja tekstuuridele nagu nt. mustad riided, vajab ta väga vähe lisasid ning jääb mõjuma pigem konservatiivse ja minimalistlikuna.
Must fassaad rõhutab hoone piirjooni ning moodsat arhitektuuri. Nurgad on rõhutatud ning arhitektuurilised detalid nähtavamad.
Must värv muudab tagasihoidlikuma maja moodsamaks ning lisab värskust. Lisaks sulandub maja paremini ümbrusesse ning toob keskkonna paremini esile, seetõttu sobib Eesti looduse keskele väga hästi. Lisaks salvestab must maja rohkem päikest ning hoiab küttekulud madalamad. Tõsi küll suvel on vastupidi, ent olgem ausad Eesti suved kestavad tihtipeale vähem, kui kulub selle artikli lõpuni lugemiseks.
Vaatamata nendele eelistele võib ikkagi tekkida kahtlus, kas tasub musta trendiga kaasa minna või ei. Üks asi on vahetada kitsad teksad laiade vastu, teine on terve maja fassaad renoveerida. Õnneks, kui korraks minevikku vaadata, siis on näha, et arhitektuur ei käi päris samas tempos, nagu tänapäeva kiirmood. Tegemist on ikkagi väga kuluka ning ajamahuka tööga, mille tõttu trendid vahetuvad kõvasti aeglasemalt ning vastutustundlikumalt.
Nt. modernism kestis pea 50 aastat, art deco 20ndatest kuni 50ni. Euroopas eriti on lisaks kunstivooludele, olulisel määral arhitektuuri mõjutanud ka poliitika – fašistide, natside ja sotsialistide arhitektuuri pärand on meil endiselt linnapildis alles.
Seetõttu tundub, et hoonete planeerimisel tasub rõhku panna pigem kvaliteedile ning materjalidele – asjad, mis on loodud kestma ei lähe kunagi moest. Parthenon Kreekas ning Empire State hoone New Yorgis, ei lähe tõenäoliselt kunagi “moest”.
Lõpetuseks, kui ajaloo põhjal otsustama peaks, siis julgeks ennustada, et järgmine tõsine “trend” on kindlasti taaskord poliitikaga seotud ning tasub panustada ökoloogilisele ning keskkonna sõbralikule ehitusele ja valida täpselt selline värv, mis parajasti endale meeldib, peaasi, et hoone ise kestma jääks.